MTÜ Estlander valis Bushcraft Festival Estland toimumiskohaks Raudsilla puhkekeskuse.
Asukohta vaata SIIT.

AUTOGA

Tulles GPSi järgi, kirjutage aadressiks Raudsilla Matkakompleks.

Et jõuaksite kenasti kohale, lisame mõned täpsustused:
Sõida mööda Peterburi maanteed ja keera Loksa teeristist Loksa poole. Võta teine tee vasakule Kolga mõisa poole. Sõida mõisast mööda, umbes 1,3 km paremat kätt metsatukas sissesõidu teel silt “RAUDSILLA 1,4 km” – seda teed mööda 1,4 km pärast näed vasakul Raudsilla kompleksi.

ÜHISTRANSPORDIGA

Tallinnast saab tulla bussiga (Tallinn-Kolga).
Sõiduplaani näed siit: http://peatus.ee/#route_search;A922;5405 – vali kindlasti kuupäev ja vajuta OTSI.
Et näha peatuste asukohti vajuta lingile “Kaart”.

Kolga peatusesse jõudes võta ette ilus jalgsimatk Raudsillani (ligikaudu 3km). Võta suund Pudisoo poole – mine mööda Kolga mõisast, mäest alla mere poole. Umbes 1,3 km paremat kätt metsatukas sissesõidu teel silt “RAUDSILLA 1,4 km” – seda teed mööda 1,4 km pärast näed vasakul Raudsilla kompleksi.

MAJUTUS

Kõigil festivali passi omanikel on võimalus telkida Raudsilla telkimisalas.
Kes aga telkida ei taha ning soovivad mugavamat majutust, siis soovitame lähimat puhkemaja: Annenhof Holiday House (5 km kaugusel Raudsillast) – Vaata siit!
  

TOIMUMISKOHT

Raudsilla matkakompleks on ainulaadsemaid Õhtumaades. Ainuüksi tema asukoht viib juba inimesed Looduga koostoimele. Asub ta ju Eesti vanimas ja suurimas rahvuspargis, loodusreservaadi servas, ürgjõe põhjas, iidse asustusala juures, Litoneeramere pankranniku veeres, ainulaadse, pärlikarpe sisaldava Pärlioja kaldal.
Selle kõige krooniks on sinne, Soome-sugu rahvastele omasel viisil rajatud keskus, mis koosneb meie ürgse ehituskunsti looduskesksetest lihtsatest ehitistest: püstkodadest, palkmajadest ja maakoobastest. Nii oleme elanud Euroopas 12 tuhat aastat – esimese ja vanima rahvana kes jääaja lõpul Õhutmaadesse saabus.
Raudsilla kompleks on enamat kui kohtumispaik – see on meile, me hõimlastele ja kõikidele Loodust hoolivaile rahvastele sobivaim koht heaks hinguseks. See koht on püha läbi oma keskkonna, läbi oma olemuse, läbi meie iidse pärandi.

RAJATISED

Suur Koda on teadaolevalt suurim lõkkega köetav püstkoda Euroopas. Püstkoda on olnud meie kultuuris kauemini kasutatud hoonetüüp – see on püsinud meil tänini alates meie saabumisest Euroopasse 12 tuhat aastat tagasi. Siia püstkotta mahub sisse kuni viissada inimest kontserte nautima või paarsada õpitubades osalema. Selle ürgse ehituise “kojalatid” on 20 meetrit pikad.
Väike Koda ei olegi tegelikult nii väike. Olles meie iidseima elupaiga järeltulija, on ta nii põhjapinnalt kui kõrguselt suurem kui nad tavapäraselt aastatuhendeid on olnud. Ja ka mugavam. Pinkide-laudade veerde mahub siin istuma kuni 40 inimest, lõkkease, mis ka talvel mõnusa sooja kotta toob, on tõusnud maapinnalt kõrgemale, et suits silma ei kirvendaks.
Majutuskojad on varjulises laanemetsas kui loomulik osa oma väikeste sammalduvate roigasmütsidega. Seest on nad aga mugavamad ja kaasaegsemad kui väljast arvata võiks: varjatud elekter annab sooja ja valguse ning kuni neli magajat mahutav madratsiga lavats on kui loodud kosutavaks puhkuseks peale elamusrohket pikka päeva.
Kerge koda on näide rännul kasutatud kergetest ehitistest. Sageli, kui liiguti samade alade vahel, ei tassitud kaasa kodade sõrestikke. Latid jäeti püsti ja nii säilisid nad tuules kuivatatuna pikalt. Inimeste naastes kaeti see soojal ajal nahkadega, külmal ajal võidi lisada sammalt, mättaid puulehti, kuuseoksi, et tagada paremat soojapidavust. Täna võime kasutada siin peal vaid sääsevõrku või kangast – aeg on andnud enam võimalusi.
Maakoda on maasauna juures olev, vanasse jõekaldasse uuristatud koobas, mis tagab ühtlase sooja aastaringselt ning on toestatud eesseinast paemüüriga. Siia, nagu tänastesse keldritesse ei tungi käre pakane ega lõõmav leitsak. See üsna hiline, vaid viietuhande aastase looga hoonetüüp on meil palktare kauge eellane: esialgsed tared olid ju poolkoopad vaid mõne palgireaga maapealses osas.
Vana Tare on esimene, mis külastajale siin vastu kiikab. Oma sammaldunud rookatuse, kulunud palkide, väheldaste aknaavade ja küürus olekuga näeb ta siiski uhkel muinasjutuline välja. Ja vana ta ongi – siin on oma eluringi läbinud paljud inimpõlved. Samas on meie taluelu märgiks kujunenud lihtne ristpalgist tare oma olemuses uus – oleme sellistes, ja nende eelkäijates elanud kõigest vaid mõned aastatuhanded oma pikast ajaloost.
Uus Tare, olles veidi taamal, on Vana Tarega võrreldes silmatorkavalt kõrgem, siledam, valgusrohkem, täpsem. Tema selg ei ole veel küürus, ega sein kookus, sest elatud sajand on liig lühike aeg, et hoonelt veel tema noorusvärskust võtta. Tema sireda laastukatuse alla mahub madratsitele majutuma paar tosinat hinge.
Loomalaut asub Uue Tare vastas ning on nähtavalt vanem. Põhjuseks vana tava, kus eestlane talu üles raiudes alustas saunast, mida ka elamiseks esiotsa kasutati. Seejärel valmis lojustele ullualune – nemad olid ju leivaandjad. Ning alles viimasena tehti elumaja. Eks see on taaskordne märk eestlase olemusest – puhtus ja loodus ennekõike, mugavus ja puhkus alles seejärel. Ka siia pööningule mahub paar tosinat hinge madratsitele puhkama.
Väike Paargu (väliköök) on ugrilaste talukultuuris lahutamatu osa suvise kokkamiskohana. ning oma olemuses kõige vanrem rajatis. Kuni viimase ajani on olnud paargud lattidest püstkodades ja seda juba alates jääaja lõpust. Viimastel sajanditel on esinenud ka sellest tavast kõrvalekaldeid, nagu ka see siin.
Suuri paarguid (välikööke) on siin kaks – üks ühes ja teine teises otsas. Olles sõsarad, on nad sarnased kuid erinevad Väiksest Paargust nii oma suuruse kui ka võimaluste rohkuse poolest. Siin on lisaks hiidsuurele kaminale ka lisaks praeahju ja raudplaadiga vana pliit, on suitsuahi, paemüüri ehitatud jahedad panipaigad toidu ja tarvikute jaoks. Kuid oma olemuselt on nad siiski iidse suvekoja, tema lee ja paja järglased.
Suitsukoda on iidne toiduruum vaid ühel viisil toidu töötlemiseks. Siin suitsutati suuri koguseid pikkamisi nii, et nad kaua säiliksid ning pika talve vältel ei rikneks. Töö oli küll aeganõudev aga mitte kontimurdev. Ja, et saadust tihti proovima pidi, siis kindlasti ka toitev.
Puukuur on lihtne, kuid meie vihma-lume-seguses ilmastikus möödapääsmatu rajatis aegade hakust saati, tagamaks kasutuskõlblikud küttepuud. Algsed puukuuridki olid ilmselt aastatuhandeid püstkoja- laadsed enne, kui neid kandilisteks vormima hakati. Kuid ta ei ole mitte ainult puuladu. Siin on ikka tehtud puutööd, hoitud toorikuid, hooldatud ja hoitud tööriistu.
Saunakoda on meil vanim saunatüüp üldse. Ja eks saunatava isegi ole sama vana kui meie siinmaises karmis ilmastikus olemine. Ei saanud ju esiaja eestlane muul moel oma ihu külmas lumes puhtaks, kui see elnevalt koja lõkkekivide leilis kuumaks hautades. See ürgne saun on esiaegselt mahlase leiliga ning mahutab kuni paar tosinat saunalist. Pesuks on kohe kõrval puhtaveeline Pärlijõgi.
Maasaun on muidugi märksa hilisem saunaruum kui koda, olles arvatavalt kõigest viie-kuuetuhande aasta tagune nähtus, nagu uuriskoobas elukohana isegi. Siinne leil on aga hämmastavalt ühtlane ja mahe, mille tagab maapinna pidev niiskus – siin leil ei “hammusta”, kuna ei saa kunagi käredat kuiva. Seetõttu on ta mõnus ka sülelastele. Lisiaks mitmekümnele saunalisele mahub siia ka bassein turbarabadest pärineva pruunika terviseveega.
Pesuköök on kaasaja nähtus, vastutulek inimeste kiirele eluviisile. Saunaleilis kuumutamineja jõevees kümblemine on sageli liialt aeganõudev töö tänasele ülerapsivale inimesele. Siinsed lihtsad dušinurgad tagavad puhtuse kiiremini omal lihtsal moel.